Kujutlege päikselist suvepäeva maal. Maja ümbruses on vaikne. Korraga kostuvad veidi eemal kilked. Lehvivas kleidis pisike preili kummardub lille kohale, leides sealt lepatriinu. Õrnal moel jutustab lapsehääl lepatriinuga ... Lenda, lenda lepatriinu ...
Jätku sai armas suvemuinasjutt. Samalaadset kübarat esitlesin juba eelmises postituses. Seegi kord on põhitooniks roosa. Heegeldamisel abistas heegelnõel nr 2,5.
Lepatriinumüts kevadeks-sügiseks sai ka pisukesed täiendused ning on nüüd jällegi teile vaatamiseks toodud.
Mütsi punusin Novita Tennessee nimelisest lõngast, abistasid vardad nr 3,5 ja heegelnõel nr 2.
Päikest, palju päikest!
4 comments:
Jälle nii armsad! ja mäletan veel hästi, kui praktilised sellised mütsiksed meie kliimas on.
Aitäh Heli :) Praktilised on nad meie kliimas tõepoolest. Me elame merele nii lähedal ja alati on siin tuuled. Mu lapsed olid eelmisel suvel vist üksikud päevad ilma mütsita ...
Mina kohe ei saa jätta kommenteerimata, kui juttu on lepatriinudest :D Aga järjekordselt ainult kiidusõnu Sinu aadressil, väga armsad peakatted!!
Suur tänu Ladybird :))
Post a Comment